Soja ajalugu
Aasias toituti sojast juba 3000 aastat enne Kristust. Igiammustest aegadest alates on sojat Hiinas toiduks kasutatud, selle kohta on leitud ülestähendusi erinevatest Vana-Hiina käsikirjadest. Huvitav kirje on leitud dokumendist 2838 e.m.a, milles sojat ülistatakse kui üht “riituslikku” vilja viie teise seas.
Teised neli jumalikku taime olid riis, hirss, nisu ja magun. Samuti rõhutab ühes legendis keiser Li-Chin soja tähtsust kogu Hiina rahvale. Lugu ulatub rohkem kui 5000 aasta taha, mil keiser leidis ühel päevasel jalutuskäigul puu alt haavatud ja sureva ahvide jumala. Keiser andis käsu haavatu lossi toimetada ja terveks ravida. Kui ahvide kuningas oli paranenud, otsustas ta oma elu päästnud keisrit tänada. Ahvide jumal ütles: “Öelge oma kõige suurem soov ning ma lasen sellel täituda!” Keiser vastas: “Minu kõige suuremaks sooviks on, et minu rahvas ei peaks kunagi nälga tundma.” Seejärel pakkus ahvide kuningas keisrile sojaube. See lihtne jutustus, mida on ikka ja jälle edasi pärandatud, rõhutab veelgi enam, et soja võrratud omadused ei ole lihtsalt legend.
Sojaubade viljelemine algas vähemalt 3000 aastat tagasi Põhja-Hiinas, kui sealsed maaviljelejad alustasid lamavate metsviinapuude mustade ja pruunide seemnete külvamist. Miks nad seda tegid, on selgusetu, maapinnal lamavaid taimi on raske harida. Metsikute sojaubade seemned on imepisikesed ja kõvad, neist valesti toidu valmistamise puhul ka raskesti seeditavad. Ajaloolased usuvad, et sojat tarvitasid juba neoliitikumiaegsed tsivilisatsioonid. Vanimad allikad selle kohta pärinevad Hiinast.
Meile teadmata põhjustel jäid põlluharijad endale kindlaks ning tõendid viitavad sellele, et aastaks 100 m.a.j, kasvas soja sirge ja püstisena ning kandis suuremaid ning kõlblikumaid seemneid. Muutused olid küllaldased, et lisada sojaoad kultuurtaimede nimekirja. Uus põllukultuur saabus õigel ajal. Sojaoas on rikkalikult parima kvaliteediga proteiine, uba kasvab ka kurnatud muldadel, toena teistele taimedele. Sojaoa istikud toetavad mikroorganismide kolooniaid, mis tasuvad end ära mulda rikastava lämmastikuga.
Inimkonnale oli tähtis asjaolu, et vilja saaks kasvatada samadel põldudel tuhandete aastate vältel. Entusiastlikud põllumehed, kes korjasid oma uut saaki, soovitasid taimele nimedeks erinevaid variante: Suur Aare, Toob Õnne, Kollane Vääriskivi, Taevane Lind.
Mitme järgnenud sajandi jooksul levis sojauba oma kodustamiskeskmest kaugemale, et saada kogu Hiina rahva peamiseks põhitoiduaineks. Kõrgväärtusliku toidu ning lihtsa tootmise kõrval tuli ilmsiks ka sojaoa kolmas eelis – maagiline mitmekülgsus. Sojast hakati valmistama mitmesuguseid toite, millest tähtsaimad olid sojaubade võrsed, aurutatud rohelised oad, röstitud sojapähklid, sojajook, sojakaste, miso, sojaoaõli, tempeh, sojajahu ning loomulikult tofu, mis on paljude toitude aluseks.
Sojaubade kasvatamine levis Hiinast aegamisi Koreasse, Jaapanisse ning Kagu-Aasiasse. Esimesed sojaoad jõudsid Jaapanisse alles 8. sajandil m.a.j, Euroopasse aga mitte varem, kui 1000 aastat hiljem. Esimestest Läände jõudnud sojaubadest rääkis avalikkusele kuulus Rootsi bioloog Carolus Linnaeus, kes 1737. aastal kandis oad Hollandi aias kasvanud taimede nimistusse.
Uuele Maailmale tutvustas taimi Samuel Bowen – kaupmees, kes tõi Hiinast 1765. aastal esimesed seemned.
Järgmise sajandi jooksul peeti sojaubasid rohkem botaaniliseks harulduseks. 1880. aastatel teatasid Prantsuse teadlased, et erinevalt teistest ubadest ei ole sojaubades peaaegu üldse tärklist, millest keha toodab suhkrut, ning soovitasid sojaube kasutada diabeetikute dieetides. See oli toitumise valdkonnas esimene avastus, mille puhul uuriti ning analüüsiti Glycine max’i, sojauba.
Teine avastus tehti 20 aastat hiljem, kui hakati aru saama proteiinide tähtsusest: sojaubadel on märgatavalt kõrgem proteiinisisaldus kui lahjal loomalihal. Tänaseks on soja ülemaailmselt kasutatav põhitoiduaine.
