Soja on troopika ja subtroopika taim. Sojal kulub valmimiseks 3-5 kuud. Ainult varajased sordid võivad valmida põhjapoolsetel aladel.
Kliima, temperatuur, vesi
Raskem teistest on kliimaküsimus. Soja kui väga soojanõudlik ja külmakartlik kultuur tuleb külvata, kui mulla temperatuur on vähemalt 6-+8°C s.o maikuu teisel poolel, et tärganud taimed ei satuks hiliste kevadiste öökülmade kätte ja ka tärkamine on soojas mullas kiirem. Rootsi (1939) andmetel on kasulik, et kevadel ja sügisel ei ole soja kuigi külmakartlik ning võib öökülmi –2°C ja isegi –4°C üle elada. Kasvamiseks vajab sojataim kõrget temperatuuri, kuni 30°C. Temperatuur üle 40°C mõjub see-eest ebasoodsalt õitsemisele ja kaunte moodustamisele.
Mullaniiskus on eriti tähtis kahel perioodil: idanemise ajal ja kaunte moodustamise ajal. Liigniiskus õite moodustamisel, tolmlemise ajal ja seemnete valmimisel võib põhjustada saagi langust.
Päeva pikkus on oluline tegur soja kasvatamisel. Sojauba on lühipäevataim ja suur enamus sorte võivad kasvada vaid 200-250 km eemal oma laiuskraadist. Tähtis on katkematu pimedusperiood. Sordiaretusega on suudetud luua sorte, mis ei ole nii tundlikud päeva pikkuse suhtes ja on lühema kasvuperioodiga, sest pikapäevatingimustes kasvuperiood pikeneb veelgi. Samasuguse aretustöö on läbinudka aeduba e. türgi uba.
Muld, väetamine
Soja ei ole mulla suhtes eriti nõudlik, see kasvab paremini keskmise raskusega muldadel, kui need ei ole happelised. Hapul mullal ei teki mügarbakteri mügaraid. pH 6-7 on sobiv, sest sellise mulla happesuse puhul on ka kaltsiumi ja magneesiumi omastamine normaalne. Mineraalväetistest soovitatakse 20:40:40 või 25:50:50 (NPK)kg/ha. N väetise andmine sojaoale harilikult vähendab mügarate moodustamist jatulemuseks on väiksema koguse õhulämmastiku sidumine. Seetõttu, lämmastik on soovitatud ainult siis, kui ei ole saavutatud küllaldane mügarate moodustamine, samuti on väheviljakatel muldadel bakterite lämmastiku sidumise võime väike. Kuna praegu puuduvad Eesti muldades soja mügarbakterid, siis tuleb enne külvi anda lämmastikku sisaldavat põhiväetist.
Sojauba eelviljana rikastab mulda N-ga ja võib vähendada vajadust pestitsiidide järgi teatud haiguste ja kahjurite korral.
Sügisel küntud maa tuleb kevadel 2-3 korda harida (libistada, kultiveerida), et tagada niiskusevarude säilimine mullas, tärganud umbrohtude hävitamine ja põllutasasus. Soja veidi hilisem külv võimaldab enne külvi veelkord mulda harida ja seega hävitada pindmisest mullakihist tärganud umbrohud.
Külvinormid, külvitihedus, külviaeg
Jõgeval on sojauba külvatud samaaegselt aedoaga, kuid võiks külvata varem sest N. Rootsi katsetes andis mai alguse külv tunduvalt suurema saagi kui mai lõpu või juuni alguse külv. Külviaeg on üks tähtsamaid faktoreid maksimaalse saagi saamiseks.
Soja tuleb külvata hõredalt, sest tiheda külvi korral ei moodusta kaunu. Taimede vahekaugus reas võiks olla alates 10 cm kuni 30 cm-ni seemnekasvatuskülvides. Külvata laia reavahega (45-50 cm), et oleks võimalik umbrohutõrjeks vahelt harida, kuna herbitsiidid on meil seni alles katsetamisel.
Külvisügavus võiks olla sama mis põldhernel (4-6 cm olenevalt mulla raskusest). Pärast külvi tuleb maa korralikult rullida, et seeme saaks mullaga hästi kontakti, sest soja vajab idanemiseks palju niiskust. Ka on tasaselt põllult sügisel parem kombainiga koristada, sest sojataimel on esimesed kaunad küllalt maapinna lähedal (8-10 cm).
Lämmastikku siduv bakter (Rhizobium japonicum), mis elab sojaoa juurtel mügarates, ei ole levinud enamuses muldades. Parim viis bakterite mulda viimiseks on seemnete inokuleerimine (töötlemine) bakterite preparaadiga. Ükskord mulda viidud bakterite populatsioon püsib mullas aktiivsena kaua aega. Sobiva bakteri kohalolek mullas soodustab suurema hulga mügarate tekkimist juurtel ning seega aktiivsema õhulämmastiku sidumise, mis on peaaegu sama efektiivne kui N-väetise andmine mulda.
Inokuleerimispreparaat (mügarbakteriin) võib olla vedelal või tahkel kujul, olenevalt bakterite kandjast – kandurainest. Tahkete kandjatena kasutatakse mulda, turvast ja perliiti (peenestatud mineraal). Preparaat kantakse seemnetele enne külvi. Selleks seemned niisutatakse veega või koguni suhkrulahusega, et preparaat paremini seemnetele jääks. Preparaadi kogus 1250 g 100 kg seemnete kohta. Segatakse põhjalikult, et preparaati saaks ühtlane kiht seemnetele. Koos inokuleerimisega võib kasutada ka haiguste tõrje vahendeid, mis ei ole toksilised bakterikultuurile.
Hooldamine seisneb reavahede harimises mulla kobestamiseks ja mehaaniliseks umbrohutõrjeks. Keemiliseks umbrohutõrjeks soovitatakse kirjanduse järgi sojaoa kasvatamisel kasutada järgmisi herbitsiide: Stomp, Treflan-R ja Ronstar.
Sojauba on bioloogiliselt küps, kui vars ja taim on kollased ja lehed on kollased või varisenud. Sel ajal on kõige suurem õli ja toorproteiini sisaldus seemnetes. Seemnete niiskus on 45-55%. Kauntega taim, millelt on lehed varisenud, jääb püsti seisma ning võib koristada kombainiga. Pärast koristamist saak kuivatatakse ja puhastatakse.
Roheliste lehtedega taimed ei talu hästi sügisesi öökülmi. Kui suuremate öökülmade saabumise ajaks ei ole soja veel küps, siis tuleks see üles võtta ja asetada rõukudesse järelvalmima.
