Sojavalk

Sojauba on kõige valgurikkam kaunvili, sisaldades kuni 45% taimset valku, millest inimorganism omastab 91-96%. Sojavalk on heade raviomadustega ning kergesti seeditav tänu temas leiduvatele hargnevate ahelatega aminohapetele.

Oma struktuurilt on sojavalk sarnane loomsele valgule ning aitab langetada kolesterooli. Sojavalgus on parem lüsiini ja arginiini suhe, mis on oluline ateroskleroosi ärahoidmiseks ja raviks. Sojavalk sisaldab kõiki asendamatuid aminohappeid, mida organism ise ei suuda toota. Kuni 90% sojavalgust on vees lahustuv ja organism omastab seda kergesti – selle poolest erineb sojavalk teiste tera- ja kaunviljade valkudest.

Samuti teeb sojavalgu vees lahustuvus palju lihtsamaks tema kasutamise mitmesuguseks otstarbeks. Tänu suurele valgu kogusele leidub sojas vähe süsivesikuid, mis teeb soja asendamatuks toiduaineks diabeetikule ja on tänuväärt ka kaalujälgijatele. Valgusisaldus sojas on 2-2,5 korda kõrgem kui mitmete loomade lihas ning isegi 14 korda kõrgem kui kanalihas. Sojavalk on loomsele valgule sarnasem kui näiteks herne valgule, selles esinevad kõik eluks vajalikud aminohapped. Sojavalgu suurim eelis loomse valgu ees seisneb selles, et ta jõuab inimese makku kolesteriinita.

Sojaõli

Sojauba on ka üks suuremaid taimse õli allikaid. Sojaõli on üks odavamaid, kusjuures see on vaid valgurikka toiduaine ja sööda kõrvalprodukt. Erinevate sortide õlisisaldus on 14-24%. Sojaubades leiduv väärtuslik õli on kõrge bioloogilise aktiivsusega, millest inimene omastab kuni 98%. Erinevalt loomsetest toodetest on sojatoodete rasvasisaldus jaotunud tervislikult: sojas on vähe küllastunud rasvhappeid ja rohkelt küllastumata rasvhappeid (85%). Looduslikult heas vahekorras olevad Omega-3 ja Omega-6 rasvhapped tugevdavad organismi vastupanuvõimet ning aitavad vältida kõrget vererõhku ja veresoonte lupjumist. Sojaõli on ka fosfolipiidide allikas.

Selleks, et taimsed valgud ja rasvhapped saaksid toetada ja kaitsta organismi, soovitavad toitumisteadlased päevas süüa 90-100 g sojatooteid. Ja nii igal päeval, sest soja väärtuslikud toitained ringlevad organismis 24-36 tundi. Tervisele on igati kasulik tarvitada toidulisandiks või lausa ühe söögikorrana iga päev 40 g sojajahu või 2 dl sojapiima, või siis 50 g sojaliha või ka sojast valmistatud kohupiima, jogurtit või tofut. Et saada piisavalt taimeöstrogeene ja vältida hormoonpreparaatide tarvitamist üleminekuaastatel, peaks kasutama umbes 40-50 g sojajahu, sojaliha vm sojatoodet päevas.

Sojas on külluslikult letsitiini (2-3,5%) mis on üsna kõrge protsent – võrdluseks: nisujahus 0,06%, lihas 1,1%, munades 3,7%. Letsitiin stimuleerib hormoone ning aitab kaasa ajutegevusele, tugevdab närvide tööd, reguleerib proteiinide moodustumist, happe-aluse tasakaalu, aitab hoida normis kolesteroolitaset ning on kasulik nahale.

Kiudained

Nagu kõik muud oad, sisaldavad sojaoadki palju kiudaineid (5-9%),mis soodustavad seedimist ning selle bioloogiliselt aktiivsed ühendid omavad ravitoimet. Sojas sisalduvad bioloogiliselt aktiivsed ained võivad blokeerida kolesterooli imendumist, soodustades viimase eraldumist organismist. Sojas sisalduv fütiinhape, mida kunagi peeti vaenlaseks, on hiljuti kuulutatud tõhusaks abivahendiks võitluses vähi vastu.

Mineraalained

Peale proteiini, õli ja kiudainete sisaldavad sojaoad veel süsivesikuid, rikkalikult mineraalaineid ja vitamiine. Mineraalühenditest paistavad sojaoad silma suure kaaliumi-, kaltsiumi-, magneesiumi- ja fosforiühendite sisaldusega. Kaalium ja magneesium on vajalikud südamelihaste ja närvisüsteemi tööks, (kaalium tugevdab ka juukseid ja küüsi), kaltsium luude ja hammaste tugevdamiseks, fosfor aga paljude elutähtsate organite tööks.

Mikroelementidest on sojas kahevalentset rauda, tsinki, mangaani, vaske ja seleeni. Viimast juhul kui seda leidub kasvumullas. Kahevalentne raud ja vask on vajalikud vereloomeelunditele, raud parandab jumet, tsink luudele, mangaan liigestele. Sojas on kaltsiumi kaksteist korda, fosforit kaheksa korda ja rauda seitse korda rohkem kui nisus. Võrrelduna lihatoitudega on sojas mineraalaineid kuni neli korda rohkem.

Vitamiinid

Et sojaubades on nii vee- kui ka õlikeskkond, siis on loogiline eeldada ka mõlemas lahustuvate vitamiinide olemasolu. Rasvlahustuvatest vitamiinidest on sojas E- ja K-vitamiini ning A-vitamiini eelühendeid karotinoide.

Vesilahustuvatest vitamiinidest leidub põhiliselt erinevaid B-rühma vitamiine (B1, B2, B3, B6, P ja PP)ning värsketes ubades ka C-vitamiini. Sojauba sisaldab rohkelt kesknärvisüsteemi ja südametegevust tugevdavat B1 vitamiini, mida leidub kolm korda rohkem kui lehmapiimas ja kuus korda enamkui nisus, tatras ja kaeras. E-vitamiin on tähtis antioksüdant, väldib enneaegset vananemist. K-vitamiin on vajalik vereringele ja kaltsiumi omastamiseks. B6-vitamiinlagundab rasva ja süsivesikuid, sojas on seda neli korda rohkem kui lihas.