Teravili on kõige alus
Riisi sõid eelkõige Lõuna-Hiinas elavad inimesed. Põhiliselt oli see just vaesemate kodanike kõhutäiteks. Lisaks kasvatati kogu Hiinas ka kapsaid, sojaube, bambust ja herneid. Riigi põhjaosa oli riisi jaoks liiga külm ning seal hakati kasvatama hoopis hirssi ja sorgot, millest valmistati putru.
Umbes aastal 2500 enne Kristust hakati põhjas kasvatama ka nisu, aga kuna see ei ole Hiinale omane teravili, siis läks aega kuni sellest sai üks põhilisi toiduallikaid. Kuna ahjus küpsetamine ei olnud toona levinud, siis nisu ja muid teravilju hoopis keedeti.
Kuna riis oli põhjas (ja on ka tänapäeval) väga kallis, siis söödi lisaks ka nuudleid, aurutatud kukleid, sojatooteid, marineeritud aedvilju, pelmeene ja pannkooke.
Liha rikastele, vili vaestele
Vahel pandi toidulauale ka liha, kala ja mune, kuid peamiselt oli tegu jõukate inimeste söögiga. Tavaline hiinlase jaoks oli see pidusöök. Erilise sündmuse tähistamiseks lisati riisile aedvilju või lihatükikesi.
Kuna vaesed endale liha osta ei jaksanud, siis kasutati valgu saamiseks tofut ning ka organismile vajalikke rasvasid saadi sojast. Selleks tehti sojaõli või sojaubadest uhmerdatud pastat. Põhiliseks toiduks olid niisiis soja ja teraviljad.
Jõukad hiinlased nautisid kõiksugu lihasaadusi. Populaarsed olid siga, kana, part, hani, faasan ja ka koer. Ühiskonna koorekihil oli lisaks teraviljadele võimalik lisada oma toitumisse ka piisavalt aedvilju ja muud taimset toitu. Nende hulka kuulusid sellised traditsioonilised Hiina koostisained nagu jamss, sojaoad, kaalikas, kevadsibulad ja küüslauk. Ka puuvilju võisid endale lubada ainult jõukad hiinlased.
Lisaks maiustati ka spetsiaalsete hõrgutistega, millest vaesemad inimesed vaid unistada võisid. Sellisteks maiuspaladeks olid kuulsad linnupesa ja haiuime supid, tervisepommiks peetavad karukäpad ning mereannid. Kõik see loputati alla veini ja teega. Teed hakati keetma umbes 3000 aastat enne Kristust. Peagi sai sellest üks hiinlaste lemmikjooke, mida nautis nii rikas kui ka vaene.
