II tüüpi diabeet ehk suhkrutõbi ( ka insuliinsõltumatu diabeet ) on haigus, millele on iseloomulik liiga kõrge veresuhkru tase ning sellest tingitud häired.
II tüüpi diabeet on palju sagedasem kui I tüüpi (vastavalt 85% ja 15% diabeetikutest). II tüüpi diabeeti põdejad on sageli üle 40 aastased ja neist enamik on ülekaalulised vanemad inimesed.
Skandinaaviamaades on haigestumus suhkruhaigusesse sage. Kui üks vanemaist põeb diabeeti, on lapse risk haigestuda umbes 40%; kui mõlemad vanemad, siis 70%.
Veresuhkrut ehk glükoosi kasutavad kõik organismi elundid ja koed energiaallikana. Insuliin on aga hormoon, mida toodetakse kõhunäärmes. Insuliin on vajalik glükoosi rakkudesse viimiseks ning seega veresuhkru taseme langetamiseks. Normaalne veresuhkru tase on 3,5-5,5 mmol/L.
II tüübi suhkruhaiguse korral toodetakse kõhunäärmes küll piisavalt insuliini, kuid see ei toimi ning veresuhkru tase pidevalt liiga kõrge — seda nimetatakse hüperglükeemiaks.
II tüübi suhkruhaiguse tekkimisel on põhjusteks ülekaalulisus, pärilikkus ehk esinemine lähisugulastel ning kõrge vanus.
II tüüpi suhkruhaigus kahjustab eriti suuri veresooni, soodustades nende lupjumist ning kõrge vererõhu ja südamehaiguste teket.
2. tüübi diabeet on tõsine meditsiiniline probleem ja ülemaailmselt kiiresti kasvava trendiga.
Minnesota Ülikooli teadlased uurisid soja ja 2. tüübi diabeedi omavahelisi seoseid riikides, kus on kõrge suhkruhaiguse tase. Nad kasutasid üle 40 000 mehe ja naise uuringute andmeid ning nende sojatoodete tarbimise iseärasuste infot.
Teadlased leidsid, et magustamata sojatoodete tarbimine on pöördvõrdelises seoses diabeedi riskiga. Näiteks isikutel, kes tarbisid rohkem kui 5 portsjonit sojatoite nädalas, oli diabeeti haigesumine 28% väiksem, võrreldes nendega, kes üldse ei tarbinud sojatoite. Kuid magusa sojapiima tarbimine suurendas diabeedi haigestumise ohtu, seda ilmselt suure suhkrusisalduse tõttu.
Uuringu läbiviinud teadlased soovitavad jälgida milliseid sojatooteid (magustamata või magusad) 2. tüübi diabeedi riskiga inimesed tarvitavad.
Uuring avladati ajakirjas European Journal on Nutrition detsembris 2012.
