Üks Ameerika perekond naasis puhkuselt ja avastas, olles eelnevalt parkinud auto Denveri (USA) lennujaama, et auto ei käivitu ning kõik signaaltuled vilguvad arusaamatult. Seejärel toimetati auto remonditöökotta ning peale ülevaatust öeldi, et teie auto elektrijuhtmed on ära söödud!
Peale pöördumist lennujaama juhtkonna poole, pandi parklasse üles videokaamerad, et teha kindlaks loom, kes sööb autode elektrijuhtmeid ja ka muid voolikuid ning plastist deteaile.
Peale videomaterjali analüüsimist selgus, et probleemi tekitajad on jänesed. Jänesed on nimelt avastanud, et osade autode teatud detailid on söödavad. Asja uba seisneb selles, et paljudel 2002 aasta ja uuematel autodel on mitmed plastist detailid tehtud “söödavast materjalist” ehk siis sojaubadest. Sojaubadest tehtud autodetaile kasutavad tänapäeval laialdaselt paljud autofirmad, kuna see on ökoloogiliselt väiksema jalajäljega. Videolõik.
Soja ajalugu autostööstuses
Sojaubade kasutamise pioneer autotööstuses on Ford. 1930. aastatel kulutas Ford Motor Company sojaoa uurimiseks suuri summasid.
1935. aastaks kasutati iga Fordi auto tootmisel sojaube. Sojaõli kasutati autode värvimiseks ja amortisaatorite vedelikuna.
Henry Ford oli suur sojaoa propageerija niihästi toiduna kui tööstuse toorainena. Ta aitas välja töötada sojapiima ja -jäätist ning suutis organiseerida plasti tootmise sojast. Sellest plastist valmistas ta juba 1941 aastal isegi auto prototüübi, aga samal aastal puhkenud sõja tõttu langes järsult nõudlus sõiduautode järele ja sojast saadud plastist ei hakatud kunagi autosid tootma.
Auto oli valmistatud kergest metallraamist millele kinnitusid soja-plastist detailid. Sellest soja autost loodeti turvalisemat, ökonoomsemat ning vastupidavamat masinat.
1931 palkas Ford keemikud, kelle eesmärk oli leiutada sojast kunstsiid. Neil õnnestuski soja kiududest riiet valmistada. Selleks oli vaja neid kiude formaldehüüdivannis kõvendada ja parkida. Saadud kunstsiidile andsid nad nimeks Azlon. 1940. aastal toodeti seda isegi 2,5 tonni päevas, aga samal ajal leiutati nailon, mis osutus märksa odavamaks, nii et Azlon ei jõudnudki turule.
Pilt “taimsest” autost:
Allikad: The Public Image of Henry Ford, Fox News, Wikipedia
Päris hea uudis, huvitav kas Eestimaal ka on kellelgi sellist juhtunud või Euroopa jaoks on autod hoopis teised?
Väga ilus auto! Sellega sõidaks isegi!
See on küll väga huvitav info, et juba niiammu oli Fordil plastauto valmis. Vaadake kui hilja need on alles praegu turule tulnud – 50 aastat mahamagatud. Kahju, et Fordi järglased ei olnud nii innivaatilised ja projekti nurka viskaksid.
Praegu sõidaksime me kõik kohalikul põllul kasvatatud autoga :)
Uskumatu lugu ja kole küll, aga siiski naljakas.